21. juunil toimus Valgevenes teine rahvusvaheline teadus- ja tehnikakonverents «Kosmose raketivaba industrialiseerimine: probleemid, ideed, projektid». Konverents toimus pealinna lähistel, seal osalesid leiutajad, akadeemilise ja teadusringkonna esindajad ning Valgevene ja välismaised avalik-õiguslikud organisatsioonid, sealhulgas Suurbritanniast, Saksamaalt, Peruust, Indiast, Araabia Ühendemiraatidest, Moldovast, Venemaalt, Ukrainast, Lätist, Slovakkiast ja Eestist.
Esimene raketivabale kosmose hõlvamisele pühendatud konverents toimus 1988. aastal ning sinna kogunes ligikaudu 500 külastajat NSV Liidust ja välismaalt. 30 aastaga on kõnealune teema muutunud üha päevakajalisemaks.
Biosfäär tuleb päästa
Kosmose ulatusliku industrialiseerimise vajadus on tingitud inimkonna ees seisvatest globaalsetest keskkonnaprobleemidest. Konverentsil osalenud nentisid, et Maa biosfääris toimuvad negatiivsed muutused, mis tulenevad kaasaegse tehnokraatilise tsivilisatsiooni tegudest. Kui ei võeta ette otsustavaid samme, siis oleme hukas juba kahe–kolme põlvkonna pärast.
Lahenduse pakkus välja peakõneleja – Valgevene insener ja leiutaja Anatoli Unitsky, NSV Liidu Kosmonautika Föderatsiooni liige, SkyWay trosstranspordi tehnoloogia looja ja inimene, kelle vastu tunnevad tänasel päeval huvi kümned riigid, sealhulgas AÜE, kus SkyWay projekt on osa taristu arengustrateegiast. Ta rääkis oma SpaceWay nimelisest kosmoseprogrammist, mille eesmärgiks on viia kogu kahjulik tööstus Maa orbiidile ja alustada kosmose industrialiseerimisega. Siis vabaneb biosfäär tehnosfääri negatiivsest mõjust ning inimesed saavad oma käsutusse kosmose piiramatud ressursid. Tavapärased kosmose uurimise meetodid siinkohal paraku ei sobi.
«Tänasel päeval olemasolev raketitransport põhjustab suurt kahju keskkonnale ja on majanduslikult ebatõhus. Kosmose industrialiseerimisel peaks kesksel kohal olema uue põlvkonna geokosmiline transport,» rõhutas Anatoli Junitski.
Ta pakkus välja PÜT (Planeediülene Transpordivahend) projekti – tuleviku geokosmilise transpordi, mis erineb igati olemasolevatest süvakosmose raketilahendustest nii kiiruse, keskkonnasäästlikkuse (see töötab elektril) kui ka tõhususe poolest. Pikemas plaanis on PÜT võimeline vedama iga-aastaselt miljoneid ja isegi miljardeid tonne lasti Maa ja orbiidi vahel.
Kuidas on tulevikutransport üles ehitatud
PÜT toimimise põhialused on üpris lihtsad. Anatoli Junitski pani need paika juba 1982. aastal oma artiklis «Vaheldatav, kosmoloogiline, ringikujuline», mis avaldati ajakirjas «Leiutaja ja ratsionaliseerija». Leiutaja sõnul on ideaalne transport selline, mis kasutab ainult sisemist jõudu. Selle jaoks peaks see olema ringikujuline.
Niisiis, PÜT näol on tegemist geokosmilise lennumasinaga, mis katab planeedi ekvatoriaaltasandil. Selle toimimise eripära seisneb selles, et kosmoseühendus viiakse läbi, suurendades selle ringi läbimõõtu ja saavutades arvutatud kõrgusel (koos reisijate ja lastiga) kere perifeerse kiiruse, mis on võrdne kosmosekiirusega. Seejuures ei muutu kosmosesse sisenemisel PÜT massikeskme asukoht – see langeb alati kokku planeedi massikeskmega. PÜT optimaalne sisemine liikumapanev jõud hoorattast, mis on vaakumkanalis ümber planeedi, tulenev ülisuur tsentrifugaaljõud, kasutades elektrimootorit ja magnetpatju ületab esimese kosmilise kiiruse – kuni 10–12 km/s, sõltuvalt kere ja hooratta lineaarse massi suhtest. Tegemist ei ole väga suure kiirusega. See on tuhandeid kordi väiksem näiteks kaasaegsetes kiirendites saavutatud 300 000 km/s. Saavutamaks impulssi ja impulsimomenti, on PÜT kerele orbiidile jõudmiseks, et jõuda orbitaalkiiruseni, mida on vaja esmase kosmilise kiiruse saavutamiseks, tarvis teist hooratast, mis katab samuti planeeti.
Lõppematud ressursid
Eraldi äramärkimist väärib PÜT rakendamise majanduslik pool – iga tonni lasti orbiidile toimetamise kulud vähenevad võrreldes raketitranspordiga tuhandeid kordi ning transpordikulud jäävad alla tuhande dollari tonni kohta. Saavutamaks seda, mida PÜT uudab ühe aasta jooksul, vajab tänapäeva maailma raketi- ja kosmosetööstus rohkem kui sada tuhat aastat. Kuid, mis peamine – tsivilisatsioonil on juurdepääs peaaegu ideaalsetele tingimustele tehnoloogiliste protsesside jaoks: kaalutaolek, vaakum, piiramatud tooraine, energia- ja ruumiressursid. Niiviisi saab lahendada inimkonna lõppematud vajadused.
PÜT ehitamine ja kasutuselevõtt on ülimalt ambitsioonikas ülesanne, mis nõuab koostööd maailma erinevate riikide, rahvusvaheliste organisatsioonide, juhtivate ettevõtete, teadusasutuste ja ülikoolide vahel.
Projekti eelarve on 2,5 triljonit dollarit (USA kolm aastast sõjalist eelarvet), PÜT võrku lülitamiseks on võimsust vaja 100 miljonit kilovatti (selline on näiteks ühe raske raketikanduri võimsus), terast kulub ligikaudu 100 miljonit tonni (sama palju terast sulatatakse Maal kolme nädala jooksul), betooni läheb ligikaudu 10 miljonit kuupmeetrit (sama palju kulus näiteks Sajaani-Šušenskoje hüdroelektrijaama ehituseks).
Ühena tähtsamatest ülesannetest lähikosmose hõlvamisel nimetas Anatoli Junitski rahvusvahelise avaliku organisatsiooni loomist, tugevdamaks maailma kogukonna jõupingutusi biosfääri säästvaks arenguks ning tagamaks inimese ja looduse harmooniline areng. See asutatakse lähema kahe aasta jooksul. Peakorter hakkab olema USA-s. Eeldatavasti liitub organisatsioon aja jooksul ÜRO-ga kui globaalse keskkonnakaitse ekspert.
Teaduslik lähenemine
Osalejad tutvustasid oma uuringute tulemusi ning teadus- ja praktilist tööd järgmistes valdkondades: globaalsete ühiskonnaprobleemide lahendamine kosmosevahenditega, lähikosmose industrialiseerimise võimaluste väljavaated, planeediülese raketivaba kosmose transpordivahendi loomine, suuremahuliste kauba- ja reisijateveo korraldamise eripärad marsruudil «Maa – orbiit – Maa», 5 tuhandele inimesele mõeldud kosmoseasustused orbiidil.
Osalejad ja külalised näitasid üles elavat huvi järgmiste ettekannete vastu: «Kosmose elamuklastri projekteerimise eripärad «ÖkoKosmoMaja», «Rahvusvahelise ärikoostöö eripärad SpaceWay programmi raames», «SpaceWay astro-inseneri transpordisüsteemi struktuurielementide kirjeldus» jne.
Konverentsi tulemustest avaldatakse teadustööde kogumik. Järgmine, kolmas konverents, kus käsitletakse kosmose raketivaba hõlvamise temaatikat, toimub 2020. aastal Valgevenes.
Konverentsi osalejate sõnul sõltub SpaceWay programmi edust meie tsivilisatsiooni tulevik – juba paarikümne aasta pärast muutuvad inimtegurist tingitud biosfääri kahjustused pöördumatuteks.
Anatoli Unitsky ettekanne:
SpaceWay rakendamine on ainus viis Maa tehnokraatliku tsivilisatsiooni jätkusuutlikuks arenguks
Hetkel on teadusele teada umbes 2 miljonit elusorganismi. Igal aastal kaob neist enam kui 26 000. Mõned neist surevad loomulike põhjuste tõttu, nagu evolutsioon, aga enamus neist – inimese tegevuse tagajärjel.
Nende organismide geneetiline informatsioon, DNA, kaob igaveseks, selle taastamine on võimatu ka tuleviku insenermeetodite abil, kuna see molekul on sadu tuhandeid kordi keerulisem kui näiteks Boeing. Lennukil on küll mitmeid miljoneid osi, aga see hiiglaslik orgaaniline molekul sisaldab sadu miljardeid “osi” – perioodilise tabeli kümnete keemiliste elementide aatomeid, mis on üles ehitatud keeruliseks ja vastupidavaks struktuuriks, mida iseloomustab miljoneid aastaid kestnud areng ja lisaks sellele võime iseseisvalt paljuneda.
Vee, õhu ja mulla saastumisest tingitud tõvede: allergiate, vähi, kopsu- ning südame-veresoonkonnahaiguste, samuti geneetiliste ja kaasasündinud haiguste arv tõuseb kiiresti.
Toimuvad pöördumatud muutused maastikus ja mullas, metsad kaovad, jõed, mered ja ookeanid on saastunud; osoonikihti, mis kaitseb kõike planeedil elavat Päikeselt tuleva kahjuliku kiirguse eest, hävitatakse intensiivselt.
Biosfääri tekkimine
Planeedil toimuvate negatiivsete muutuste põhjuseid on palju, kuid mis on nende protsesside algallikas? Ainult seda mõistes on võimalik vältida biosfääri ja inimkonna, kui ühe bioloogilise liigi, lagunemist, samuti määrata kindlaks võimalused meie tsivilisatsiooni harmooniliseks arenguks tulevikus.
Tänapäevaste teadmiste alusel sündis elu Maal umbes 4 miljardit aastat tagasi. Arenedes ja kohanedes tollal valitsenud elutingimustega, hakkasid elusorganismid muutma maailma enda ümber. Need muutused kaasnesid elutingimuste arengu ja paranemisega.
Seega, alguses surnud ja mahajäetud planeedile hakkasid ilmuma hapnikku sisaldav atmosfäär, elav viljakas pinnas, korallisaared, osoonikiht ning kaasaegne maastik koos savannide ja metsa-steppidega, soode ja tundraga, taiga ja džungliga. Niimoodi ilmus Maale biosfäär, mis miljonite elusorganismide miljardite aastate vältel toimunud evolutsiooni toimel täpselt “sobivaks” muutus. Ja selles pole mitte midagi üleliigset.
Millele tasub erilist tähelepanu pöörata – terve planeedi biosfäär on tekkinud organismide jäätmetest. Hapnik ja ka osoon on fotosünteesivate bakterite ja roheliste taimede jääde; viljakas pinnas ja huumus – kõik see elas, suri, lagunes ja liikus läbi kellegi kõhu ja soolikate, sealhulgas ka mulla mikroorganismid ja vihmaussid.
Tehnosfääri ja tehnokraatliku inimese tekkimine
Aga siis ilmus inimene, kes tänu oma intelligentsile hakkas treenima oma lihaseid, meeleorganeid ja intellekti, asus ehitama masinaid ja arendama erinevaid tehnikaid. See toimus kaua aega, sadu tuhandeid aastaid tagasi, kui esimesed inimesed hakkasid tootma esimesi tööriistu ning õppima tule abil esimest tehnoloogiat – toiduvalmistamist.
Inimene valis siis tehnoloogilise arengu tee ja seda ei saa me enam muuta. Kaasaegse Maa tsivilisatsiooni tööstuslik võime on tehnokraatliku suuna loogiline areng. Homo Sapiens, ühinedes esialgu kohalikeks ühiskondadeks ja hiljem, koos tööstuse arenguga, planetaarseks tsivilisatsiooniks, on muutunud tänapäevaks kvalitatiivselt erinevaks – Homo Technologicuseks.
21. sajandil nihkus “tehnokraatlik inimene” tegelikult kitsamasse “asfaldiinimese” kontseptsiooni, kuna valdav osa inimkonnast on asunud elama linnadesse. Seetõttu on viie Ühendkuningriigi territooriumiga võrdne maa-ala kaetud asfaldi ja raudteeliipritega. Maa nende all on surnud, sellel ei kasva rohelisi taimi, mis toodaksid meie kõigi elutegevuseks vajalikku hapnikku. Kümme korda suurematel aladel, mis külgnevad teedega, on pinnas hävinenud ja saastunud, põhjuseks heitgaasid ja rehvide ning asfaldi kulumine.
Maailma teed, mida on rohkem kui 30 miljonit kilomeetrit, põhjustavad aastas ligi 1.5 miljonit surma ja veel rohkemate inimeste invaliidistumise. Autod põletavad aastas 2.2 miljardit tonni kütust ja kasutavad põlemisprotsessis enam kui 35 miljardit tonni õhku, seejuures põletades üle 7 miljardi tonni hapnikku. Sellise koguse hapnikku tootmiseks on vaja 2.4 miljonit ruutkilomeetrit kasvavat männimetsa, see ala võrdub 12 Valgevenega.
Tehnokraatliku inimese loodud tehased, vabrikud, elektrijaamad, masinad, autod ja teised inseneriteaduse saavutused on biosfääri elusorganismide analoogid tehnosfääris. Ka need on ümbritseva keskkonnaga pidevas energia-, info- ja ainevahetuses, seetõttu muudavad need inimese leiutised ka pidevalt ümbritsevat looduskeskkonda.
Bioloogilisest vaatepunktist toimub praegu inimese põhjustatud keskkonnareostus. Tehnilisest vaatevinklist puudub aga masinatel, tehastel, vabrikutel, elektrijaamadel ja autodel igasugune saaste. Siseneb tooraine ja materjal, väljub valmistoode või teenus, näiteks energia, teave või transport ja muundatud tooraine, mis kõik suundub sinnasamma kust see tuli – keskkonda.
Vältida on seda põhimõtteliselt võimatu. Ühtlasi on võimatu luua suletud, täiesti “rohelisi” tööstustehnoloogiaid, nagu keskkonnakaitsjad unistavad, et lahendada kõiki planeedi keskkonnaprobleeme. See oleks umbes sama, kui keelata ära lehmad, kes koos meile vajalike toodetega – piim ja liha, toodavad ka jäätmeid – uriini, sõnnikut, metaani ja CO2.
Ka biosfäär tervikuna ei ole suletud süsteem. Selle avatud süsteemi tõttu ongi muutunud varem surnud olnud Maa. Ainult Maa-biosfääri süsteem on suletud, kuid siiski mitte täielikult. Maa neelab energiat, mis kiirgub kosmosest ja Päikeselt, kosmilisest tolmust ja meteoriitidest ning kiirgab kosmosesse aluspinnase soojust (planeet jahtub aeglaselt), inimtekkelist valgust ja raadioheitmeid.
Tehnosfäär ja biosfäär: Kokkupõrke tagajärjed
Isegi terve tehnosfäär ega mitte ükski masin, tehas või vabrik ühel planeedil ei saa olla suletud süsteem. Tehnosfäär mõjutab paratamatult planeeti ja selle biosfääri. Aga millisel moel? Hapnikku sisaldav atmosfäär ei ole tehnosfääris vajalik. Seetõttu tarbivad näiteks USA transpordi- ja tehnoloogiatööstused palju rohkem hapnikku, kui toodavad selle maa territooriumil asuvad rohelised taimed. Ameeriklased elavad võlgu. Nad tarbivad hapnikku, mida toodavad Venemaa taigad ja Amazonase vihmametsad.
Samuti pole tehnosfääril vaja viljakat pinnast. Seetõttu on planeedil aina vähem viljakat maad, aga aina rohkem prügi, räbu, tuhka ja jäätmeid. Kuid eluspinnas, näiteks mustmuld, mis sisaldab ühe kilogrammi kohta umbes triljon mikroorganismi tuhandetest liikidest, on kogu Maa biosfääri immuunsüsteem. Siit algab toiduahel enamike elusorganismide jaoks ja siin lõpevad kõik viirushaigused, ka kõige surmavamad.
Just mikroorganismid, millel igalühel on oma kindel ülesanne, loovad universaalse toidu taimedele – huumuse ning igasugused lahustamatud humiinhappe soolad; muidu uhuks vihm ja põhjavesi mullast ära kõik toitained. Teist tüüpi mikroorganismid “avavad” need kindlat tüüpi konservid – orgaanilised ühendid, mis sisaldavad kogu eluks vajalikke keemilisi elemente tuhandete spetsiifiliste ja väga keeruliste orgaaniliste ühendite kujul – nad muundavad huumuse lahustuvaks vormiks ja seega toidavad taimi. Huumus sisaldab peaaegu tervet Mendelejevi tabelit, mis on vajalik DNA konstruktsiooniks. Samas, keemilised väetised sisaldavad ainult mõnda neist ühenditest: valdavalt lämmastikku, fosforit ja kaaliumit.
Juba sadu aastaid on inimene järjepidevalt tapnud mulla mikrofloorat ja -faunat, biosfääri immuunsüsteemi, kündmise ja mineraalväetiste, herbitsiidide ja pestitsiidide kasutamisega, kuhjates sellele asfaldit ja jäätmehunnikuid. Varsti muutub planeedi biosfäär justkui nõrga immuunsusega AIDS-i patsiendiks, kellele isegi muidu kahjutu haigus võib osutuda saatuslikuks.
Happevihmad, sudu, suurenenud kiirgused ja osoonikihi hävinemine – kõik need on tööstuse olemasolu tagajärjed. Maa looduse ja biosfääri muutumise protsessi on võimalik aeglustada, kuid seda ei saa peatada. Tehnosfäär hõivab sama ökoloogilise niši, nagu biosfäärgi: masinad, mehhanismid ja tehnilised seadmed asuvad keset maad, vett ja õhku ning vahetavad nendega aktiivselt ainet, energiat ja teavet.
Hiljuti on keskkonnaprobleemid tõusnud, kuna tehnosfääri jõudlus (selle võime muuta keskkonda) on jõudmas lähedale biosfäärile. Näiteks taastoodab biosfäär fotosünteesi protsessis umbes 150 miljardit tonni kuiva orgaanilist ainet aastas, mis kütuse seisukohalt on vaid natuke rohkem, kui kogu Maa tsivilisatsiooni kasutuses oleva varustuse energiatarve. Ja mulla, kivisöe, maagi ja teiste toorainete aastase transpordi ja töötlemise mahud on juba väga lähedal biosfääri poolt toodetud orgaanilise ainese mahule.
Bioloogilisest vaatepunktist lähtudes on inimkond, kui üks elusorganismide liik, “laps”, kes “sündis” biosfääri kogumassiga umbes 500 miljonit tonni (sellest umbes 350 miljonit tonni on vesi) ega kujuta endast ohtu planeedi ökoloogiale, mille elusorganismide kogumass biosfääris on ligi 2.5 triljonit tonni (sellest umbes 1.8 triljonit on vesi), kuna moodustab kogumassist vähem kui 0.02%. Tähendab, et ainevahetuse ja homöostaasiga mõjutab inimtsivilisatsioon avatud bioloogilise süsteemina planeedi biosfääri vähem, kui mõni teine eluvorm, millel suurem kogumass.
Globaalsed probleemid tekivad tegelikult ühe teise “lapse” homöostaasi tõttu, selle kelle sünnitas Homo Technologicus. Ja selle “lapse” nimi on tööstus. See kasvab väga kiiresti, omab lõppematut söögiisu ja selle mass, mis suures osas on kasutu “tööstuslik rasv”, läheneb kogu planeedil elava aine massile.
Veel üks globaalse soojenemise süüdlasi on alles hiljuti avastatud Bitcoin. Kui selle maksesüsteemi kasvumäär jätkub ning selle ebaoptimaalse infotehnoloogia olemus ei muutu, tarbib selle kaevandamine juba lähitulevikus 100% kogu maailmas toodetavast elektrienergiast.
Seega mitte ainult ainete töötlemisega tegelevad materjalitehnoloogiad, vaid ka infotehnoloogiad, ka sidekommunikatsioonid, mis mitte ainult raadioheitmetega, aga ka vajadusega kasutada hulgaliselt satelliite, tekitavad aina rohkem kahju meid ümbritsevale elukeskkonnale. Kuigi informatsioon iseenesest ei ole materiaalne, hoitakse ja töödeldakse seda kõvaketastel, mis on samuti tkeskkonnaprobleemide põhjustajaks.
Kosmose industrialiseerimine kui ainus tee
Praegusest situatsioonist pääsemiseks on ainult üks peamine tee: on vaja leida tehnosfäärile uus ökoloogiline nišš väljaspool biosfääri.
Maal selline koht puudub. Küll aga on see olemas lähikosmoses, planeedi pinnast 300-500 kilomeetri kõrgusel, kus valitsevad ideaalsed tingimused enamike tööstuslike protsesside jaoks: kaalu puudumine, vaakum, piiramatu tooraine, energia ja ruum.
Seega jõuame järeldusele, et on vaja industrialiseerida kosmos. Inimkonnal ei ole selleks palju aega jäänud, prognooside järgi algab tehnokraatlikust rõhumisest tingitud biosfääri ja ka inimrassi pöördumatu hävinemine juba kahe generatsiooni pärast. See on punkt, kus puudub igasugune võimalus päästa Maad ja selle tehnokraatlikku tsivilisatsiooni. Mitte ükski meede ei ole siis enam piisav.
Inimkonnal puudub kosmose tööstusliku vallutamise kogemus. Milline peaks kosmosetööstus olema? Mis on selle funktsioonid, millised on selle toodete mahud ja tüübid? Kus neid tooteid peamiselt tarbitakse, kas Maal või kosmoses? Küsimusi võib küsida palju. Ja täna puuduvad neile selged vastused. Iga vastus võib olla samaaegselt õige ja vale – kõik sõltub konkreetsetest arenguteedest, mida Maa tsivilisatsioon tulevikus suuremahuliste kosmoseuuringute käigus valib.
Ülal nimetatud objektiivsed põhjused peaksid tulevikus materjalitööstuse kindlasti peaaegu täielikult kosmosesse viima. Samal ajal on inimkond, kui üks bioloogilise evolutsiooni liik, nagu kõik teised siin elavad elusorganismid, kohastunud elama Maal ja mitte kosmoses.
Me sobime ideaalselt Maa gravitatsiooniga, Maa elektri- ja magnetväljadega, Maa õistaimedest pärinevate fütontsiididega küllastunud õhuga, meile vajalike mikroelementidega küllastunud Maa veega ja Maa toiduga, mis kasvab tänu maas sisalduvale huumusele ja palju muuga, millele me isegi ei mõtle, aga ilma milleta ei saaks me eksisteerida ei täna ega ka tulevikus.
Mitte kuskil mujal piiritus universumis, ei Kuul ega Marsil, pole meile, maaelanikele, paremini sobivaid tingimusi, kui meie kaunil sinisel planeedil. Seetõttu peab jääma tuleviku kosmosetööstuse toodete peamine tarbija – inimene – elama Maale.
Kosmose industrialiseerimine tähendab tingimuste loomist erinevate materjalide, energia, masinate tootmiseks, uue teabe hankimiseks, tehnoloogiliste protsesside rakendamiseks ja orbiidil teaduslike eksperimentide läbiviimiseks. Seetõttu on vältimatu liiklus toodete tarbijate, maapinnal elavate inimeste ja toodete tootmise vahel. Geokosmilise logistika parandamise huvides tuleb tootmine korraldada Maa orbiidil, nii lähedal kui võimalik.
Kuna inimene on peamiselt materiaalne vorm, sõltub tema vajadus nii esma- (toit, vesi, õhk) kui ka tööstuslike vajaduste (telefon, arvuti, külmik, TV, auto) katmiseks tema ergonoomikast: mõõtmetest (inimese keskmine pikkus on 1.65 meetrit) ja kehakaalust (keskmiselt 62 kilogrammi).
Geokosmiline transport: milline peaks see olema
Kui Maa tsivilisatsioon peaks tõesti saama kosmiliseks, saab eesootava kosmose industrialiseerimise pudelikaelaks geokosmiline transport. Isegi kõige ambitsioonikamates ennustustes on täna teadaolevad geokosmilised transpordivahendid, nagu kosmosesüstikud, kosmoseliftid, elektromagnetilised püssid jne, võimelised transportima ainult mõned tuhanded tonnid kaupa aastas trassil “Maa-orbiit-Maa”, mis on kümneid kordi vähem vajalikust – vähem kui üks gramm aastas iga planeedi elaniku kohta.
Kui me oleksime mikrokääbused ja me kõik kaaluksime ühe grammi, siis rahuldaks selline liiklusmaht meid täiesti.
Kuid Maa tehnokraatliku tsivilisatsiooni jaoks, mis tänasel päeval sulatab umbes 2 miljardit tonni baasmetalle – rauda, vaske ja alumiiniumit aastas, ligi 300 kilogrammi inimese kohta, pole see vastuvõetav.
See on geokosmiline kaubaliiklus, mis määrab kosmosetööstuse arengu tempo meie Maal elava tsivilisatsiooni jaoks. See on nagu nabanöör, aga tööstuslik, mis ühendab kasvava lapse emaga – selle ristlõige määrab lapse ainevahetuse, energia ja kasvumäära. Hiirel on peenike nabanöör, inimesel on see jämedam ja elevandil veelgi jämedam.
Seetõttu peaks tulevikus olema tööstustoodete tarbimine vastavuses inimeste massiga. 10 miljardi inimese jaoks vähemalt 10 kilogrammi tooteid inimese kohta, see teeb kokku umbes 100 miljonit tonni kosmosetööstuse toodangut aastas. See ei ole väga palju, kui võrdleme seda täna Maal toimuvate sarnaste toodete masstootmise mahtudega.
Kui sellele probleemile ei leita lahendust juba lähitulevikus, ootab meie Maa tehnokraatlikut tsivilisatsiooni sama saatus, nagu hallitust Petri tassil – olles tarbinud ära kõik piiratud ressursid ja mürgitanud kogu piiratud eluruumi oma jäätmetega sureb see varem või hiljem.
Rakette kasutades on geokosmiline transport täna ja lähitulevikus väga kallis: julgemate prognooside järgi vähemalt 1 miljon USD tonni kohta. Seega, et rakendada kosmose industrialiseerimise programmi toetudes olemasolevatele ja tulevastele transpordivahenditele, on vaja aastas kulutada vähemalt 100 triljonit dollarit – hullumeelne kulu inimkonnale, mis ületab tänase globaalse SKP. Need kulutused lähevad tegelikult tsivilatsiooni enesetapuks, kuna peaaegu kogu raha kulub biosfääri suuremahuliseks hävitamiseks geokosmilist transporti kasutades, mis on eriti ilmne kosmoserakettide puhul.
Ameerika kosmosesüstik Shuttle hävitab ühe lennuga 10 kuni 40 miljonit tonni osooni, kuna selle kütuses kasutatakse osooni lahustavaid elemente: lämmastikku, kloori ja muid komponente. Lisaks on selle jugavoolu plasma temperatuur umbes 4000 kraadi (peaaegu 3 korda kõrgem, kui raua sulamistemperatuur) ning väljavoolu kiirus umbes 4 km/s (5 korda kiirem kui snaiprikuul). Seega eraldub peaaegu kogu kütusepõlemisel vabanev energia atmosfääri ja ainult väike osa sellest kulub kasulikuks tööks – lasti viimiseks orbiidile ja kosmilise kiiruse saavutamiseks.
Kosmosesüstikute täielikku majanduslikku kulu planetaarsele ökosüsteemile on raske määrata, aga osoonikihi hävinemisest tulenevat kahju saab mõõta, kui me hindame osoonikihi taastamist mitte looduslike, nö “tasuta” meetoditega, vaid inimtekkeliste võimaluste abil.
Teadaolevalt saab osooni taastada kasutades spetsiaalseid osonaatoreid. Peamine faktor, mis määrab osooni tootmise hinna, on energiakulu. Parimad tööstuslikud osonaatorid tarbivad 1 tonni osooni tootmiseks umbes 10 000 kWh energiat. Keskmine elektrihind maailmas on umbes 10 senti kWh kohta, mis tähendab et 1 tonni osooni tootmiseks kulub umbes 1000 dollarit.
Tähendab, et iga süstiku lennu järel hävinud 10 miljoni tonni osooni taastamiseks peame me kulutama elektrile 10 miljardit dollarit. Isegi kui iga süstik toimetab orbiidile 100 tonni lasti, on ühe tonni kasuliku koormuse kohta tekkiv planetaarne keskkonnakahju vähemalt 100 miljonit dollarit.
Seega peaks minimaalne keskkonnatasu kosmosesüstikute kasutamisel, sõltumata sellest, kes neid kasutab, olema vähemalt 100 miljonit dollarit iga tonni kauba kohta.
Ja ka kosmosesüstikute lennutamise kulude projekteeritav langus ei suuda vähendada ühe tonni kaubalasti orbiidile viimise kulu alla 100 miljoni dollari – kahju, mida raketid meie koduplaneedi biosfäärile põhjustavad, muutub tulevikus veelgi tõsisemaks.
Maavälise tööstuse omadused
Sama oluline on tulevase maavälise tööstuse asukoht. See peaks olema võimalikult lähedale tarbijale, st planeedi, kus elab miljardeid inimesi, pinnale. Kuna tööstus hõlmab suurt hulka komponente (tehased, tehnoloogilised platvormid, elektrijaamad, elamud), ei tohiks nende liikumised orbiidil ristuda. Vastasel juhul võib suure kosmilise kiiruse tõttu käivituda ahelreaktsioon (dominoefekt), mis põhjustab tuhandete kosmosetööstust teenindavate inimeste surma. Et vältida sellist katastroofi, mille tõenäosus ei ole null isegi kõige täiuslikuma juhtimissüsteemi korral, peab kosmosetööstuse paigutama planeedi ekvatoriaalsele tasandile, nagu Saturni rõngad.
See võimaldab ka kerge vaevaga liikuda ühelt tööstuslikult orbiidilt teisele, kuna nad asuvad alati paralleelselt ja vahetavad omavahel tooraineid, materjale, energiat ja kosmoses toodetud produkte.
Seega erineb ekvatoriaaltasandil lähikosmose hõlvamise põhimõte oluliselt kaasaegsest viisist, kus Maa tehislike satelliitide ja orbitaaljaamade orbiidid on suvalised ja üksteisega ristuvad.
Geokosmilise transpordi omadused
Me kõik oleme planeedil “gravitatsioonipotentsiaali augus”, kust on võimalik väljuda kas tõustes lõpmatusse või lennates sellest välja saavutades esimese kosmilise kiiruse (7919 m/s), ja mitte lennates vertikaalselt üles, vaid mööda ringikujulist trajektoori. Et viia orbiidile 1 tonn lasti, on vaja kulutada vähemalt 8700 kWh energiat. Kasutades selleks soojuselektrijaamas toodetud elektrienergiat, võrdub see umbes 2.2 tonni kütuse tarbimisega.
Seetõttu on geokosmiline transport alati olnud ja on ka tulevikus füüsikaseaduste alusel väga energiamahukas ja globaalsete keskkonnaprobleemide vältimiseks peaks selle efektiivsus olema võimalikult lähedal 100%-le. Näiteks kosmoserakett tarbib 20 korda rohkem kütust, kui nõuavad füüsikaseadused, kuna peaaegu kogu kütusest saadav energia kulub mitte koormale, vaid see väljutatakse planeedi atmosfääri suurel kiirusel ja väga kõrgel temperatuuril.
Arvestades kokku lennueelsed kulud (kütusekomponentide omandamine ja nende külmutamine krüogeensete temperatuurideni), lennukulud ja energiakao (aerodünaamiline vastupanu, alumiste osade ja katete kadu, mille tootmine nõuab palju energiat), tuleb välja et korduvkasutatava kosmosesüstiku efektiivsus on alla 1%, kordades madalam kui Stephenson’i raketi energiatõhusus.
Kui last Maale tagasi saabub, siis kosmosesõiduki liikumist aeglustab atmosfäär ning kogu selle potentsiaalne ja kineetiline energia vabaneb keskkonda vaba plasmana, põletades termokindlat kesta ja põhjustades akustilisi laineid. Kahju keskkonnale suureneb veelgi enam, kui geokosmilise transpordi esimeses etapis – süstiku kosmosesse lendamisel.
Me ei tea, milline on tehnoloogia areng tulevikus, kuna me ei tea millised avastused meid ees ootavad. Kindel võib olla aga selles, et sõltumata sellest, milline see tehnika on, vastab see põhilistele loodusseadustele. Sellised seadused, mida ka praktikas korduvalt tõestatakse, jäävad au sisse igaveseks. Mehaanika valdkonnas hõlmavad need nelja konservatsiooniseadust: energia, hoog, impulssmoment ja süsteemi massi keskme liikumine.
Lisaks kineetilisele ja potentsiaalsele energiale on kosmiliste koormuste juures vaja silmas pidada ka hoogu ja impulssmomenti, et pöörelda orbiidil ümber planeedi. Kuna lähikosmose tööstuse loomine toimub planeedi pealt, siis vastavalt loodusseadustele kantakse nii üleliigne energia (100% miinus geokosmilise transpordivahendi tõhusus), tagastusimpulss (nagu tulistamisel tekkiv tagasilöök relvast) kui ka impulssmoment (nagu helikopteri kerele pöördkruvist mõjuv jõud) tagasi planeedile.
Rakett edastab kõik selle planeedile mitte otseselt, vaid atmosfääri vahendusel, väjutades põlemissaadused selle kõige haavatavamasse ossa: osoonikihti ja ionosfääri. See põhjustab turbulentsi ning atmosfäärilisi ja ionosfäärilisi keeriseid, iga süstiku stardiga tekitab see osoonikihti ja ionosfääri Prantsusmaa suuruse augu.
Raketi peamised puudused pole mitte ainult kõrge temperatuur ja joa voolukiirus, vaid ka mootori kõrge võimsus – umbes 1 miljon KW ühe tonni lasti kohta. Kujutage ette kui palju maksaks tavaline sõiduauto, kui selle mootori võimsus poleks mitte 100 KW, vaid 1 000 000 KW?
Nii raketimootorite võimsust kui ka stardikiirendust (30-50 m/s2 ja enam) võiks vähendada 20-30 korda, et see muutuks talutavaks tavalisele reisijale (1-1.5 m/s2), kui oleks võimalik tõsta nende efektiivse toimimise välpa 4-6 minuti pealt 120-150 minutile. Füüsikaseaduste kohaselt on see kahjuks võimatu, kuna reaktiivmõju (kütuse põletamise intensiivsus), mis peab ületama raketi massi kogu lennu vältel, väheneks sedavõrd, et süstik põletab ära kogu kütuse, kuid ei suuda isegi stardiplatvormilt õhku tõusta.
Kosmose industrialiseerimise ja geokosmilise transpordi põhitingimused ja -nõuded
- Kosmosetööstuse paigutamine ekvatoriaaltasandile ümmargustesse orbiitidesse;
- Transpordisüsteemi tuleks rakendada geokosmilise õhusõidukina, mitte statsionaarse struktuurina;
- Õhusõiduk peaks olema võimalikult keskkonnasõbralik, iseennast toetav (parun Münchhauseni printsiip), töötama ainult süsteemisiseste jõududega, mehaaniliselt ega energeetiliselt planeeti mõjutamata;
- Süsteemi teoreetiline efektiivsus peaks olema lähedane 100%-le;
- Kindlustama kaubavood, mis küündivad miljonitesse, hiljem miljarditesse tonnidesse aastas;
- Võimaldama liigse potentsiaalse ja kineetilise energia taastamist teel kosmosest Maale;
- Teel kosmosesse kasutama kõige keskkonnasõbralikumat energialiiki: elektrienergiat;
- Geokosmilise transpordi protsessis peaks süsteem kogu energia, hoo ja impulssmomendi edastama otse maapinnale, ilma planeedi atmosfääri mõjutamiseta;
- Süsteemi mootorivõimsus peaks olema suhteliselt madal: mitte rohkem kui 100 KW 1 tonni lasti kohta, nagu tavalisel sõiduautolgi;
- Stardikiirendus peaks olema mugav reisijate ja kaupade vedamiseks ning kogu reisi vältel orbiidile mitte ületama 1.5m/s2, eeldatav esimese kosmilise kiiruse saavutamine peaks aega võtma vähemalt 2 tundi.
Kõik need 10 põhinõuet on täidetud ainult ühe transpordivahendi puhul – Planeediülese Transpordivahendi (PÜT), mis on ekvatoriaaltasandil paiknev iseennast toetav geokosmiline õhusõiduk.
PÜT toimimise iseärasus peitub asjaolus, et kosmosesse sisenemine toimub selle rõnga läbimõõdu suurendamisel ja vajalikul kõrgusel (koos reisijate ja kaubalastiga) perifeerse kiiruse saavutamisel, mis on võrdne esimese kosmilise kiirusega. Reisil kosmosesse ei muutu PÜT massikeskme asend, see ühtib alati planeedi massikeskmega. Tänu sellele saab regulaarne liikumine – vajalikule kõrgusele tõusmine ja kosmilise kiiruse saavutamine, toimuda ainult süsteemi sisemiste jõudude arvelt, ilma igasuguse keskkonna mõjutamiseta.
PÜT sisemine liikumapanev jõud on liigne tsentrifugaaljõud, mis pärineb planeedi ümber vaakumkanalis paikneva vöö hoorattast, mille liikumapanemiseks on kasutusel lineaarne elektrimootor ja magnetpadi. See aitab ületada esimese kosmilise kiiruse, kuni 10-12 km/s sõltuvalt kere ja hooratta lineaarmasside suhtest. See ei ole väga suur kiirus, näiteks tänapäevastes osakete kiirendites on samadel põhimõtetel saavutatud kiiruseid, mis küündivad 300 000 km/s.
Et esimese kosmilise kiirusega võrdse orbitaalkiiruse saavutamiseks orbiidile sisenemisel PÜT kerele hoogu ja impulssmomenti üle kanda, on vaja ka teist hoorattavööd, mis samuti planeedi kohal paikneb. Sellisel juhul ei kandu esimese hooratta aeglustumisel tekkiv liigne kineetiline energia, lineaarmootor töötab siis generaatorina, atmosfääri, vaid seda saab kasutada vastupidises suunas liikuva teise hooratta kiirendamiseks.
Topeltmomendi saavutamisel (ühe hooratta kiirendamisel ja teise aeglustumisel) saavutatakse PÜT maksimaalne efektiivsus. Üldine maksimaalne efektiivsus saavutatakse, kui PÜT saavutab orbiidil perifeerse kiiruse, mis on võrdeline esimese kosmilise kiirusega.
Füüsika seisukohalt on kõige keskkonnasõbralikumal geokosmilisel õhusõidukil, mis kasutab kosmosesse sisenemiseks ainult süsteemi sisemisi jõude, ainult üks versioon, millel on kolm põhitingimust:
- kolme üksteisega seotud ringstruktuuri olemasolu, mis katavad planeedi ekvatoriaaltasandil ja mille massi keskpunkt on vastavuses Maa massikeskmega – kere ja kaks hoorattavööd.
- orbiidile sisenemise protsessi käigus pikenevad ringstruktuuride diameetrid 1.57% iga 100 kilomeetrise tõusu kohta;
- ringstruktuuridel paiknevad lineaarsed ajamid, mis on võimelised üksteise suhtes aeglustama ja kiirendama kiirusteni, mis ületab esimese kosmilise kiiruse umbes 1.5 kordselt.
PÜT eelised
PÜT on korduvkasutatav geokosmiline transpordikompleks, mis on mõeldud lähikosmose raketivabaks arendamiseks. Ühe lennuga suudab PÜT orbiidile toimetada umbes 10 miljonit tonni lasti (250 kg kere iga kilomeetri kohta) ja 10 miljonit inimest (kuni 250 inimest kere iga kilomeetri kohta), kes osalevad lähikosmosetööstuse arendamises ja käitamises. Ühe aasta jooksul võib PÜT kosmosesse minna kuni 100 korda.
Mida PÜT suudab ühe aastaga, võtab tänapäeva maailma raketi- ja kosmosetööstusel aega umbes miljon aastat. Samal ajal väheneb kardinaalselt lasti orbiidile toimetamise kulu, alla 1000 USD/t, mis on tuhandeid kordi madalam võrreldes raketiga.
Keskkonnasõbralik PÜT, mis töötab ainult elektrienergia jõul, võimaldab lähikosmose industrialiseerimist. Selleks on vaja sulgeda kõik maapinnal asuvad biosfääri kahjustavad tööstused ning avada need uuesti Maa-lähedasel orbiidil, järgides uusi põhimõtteid.
See samm avab juurdepääsu täiesti uutele tööstustehnoloogiatele, kasutades ainulaadseid võimalusi, mida pakub kosmos ja mida Maal ei ole. Suurepärased võimalused avanevad ka nanotehnoloogias ning info- ja energiavaldkonnas.
Tööstuse planeedi pinnalt väljaviimine parandab oluliselt meie kõigi ühise elupaiga – planeet Maa biosfääri kvaliteeti, eriti tööstuspiirkondades ning ilma igasuguste piiranguteta tootmise kasvule.
Lähikosmose industrialiseemisel tuleb eelkõige rajada kosmosesse “tööstuslik kaelakee” Orbiit – transporditaristu ja elamute kompleks, mis katab planeeti ekvatoriaaltasandil ja millel on sobiv pikkus, näiteks 400 km kõrgusel – 42 567 kilomeetrit. Orbiidi ehitamine algab koos esimese PÜT käivitamisega.
Kosmosesse loodud tööstus toob hoolimata automatiseerimisest ja robotite kasutamisest ka kasu Maa tsivilisatsioonile. Seal hakkavad töötama ka inimesed, kuigi võrreldes Maa tehnoloogiatega piiratud ulatuses.
Töö- ja elukorraldus Orbiidil elades
Maa tööstuses, sealhulgas transpordi-, energia-, side- ja infotehnoloogias, töötab täna umbes 1 miljard inimest. Võib-olla väheneb see number tulevikus tuhat korda miljonile töötajale. Turistide ja puhkajate arv ei vähene, kuna kosmosesse on võimalik luua isegi paremate tingimustega puhkekompleksid, kui Maa peal.
Seega on Orbiidile vaja luua uut tüüpi elamurajoonid – ÖkoKosmoMajad, kus miljonid inimesed elavad, töötavad, puhkavad, tegelevad teraapiate ja raviga.
Sellises majas, kus elab innovatiivsetel põhimõtetel loodud külatüüpi väikestes kogukondades tuhandeid inimesi, luuakse Maa biosfääri parimad tingimused koos kõigi vajalike keskkonnaomadustega: atmosfäär, mitmekülgne maastik, elusorganismid, pinnas, biogeotsenaadid, veeökosüsteemid jne. Samuti luuakse sinna inimese jaoks kõige mugavamad füüsilised tingimused: gravitatsioon, loodusliku spektri valgustus, optimaalne temperatuur, rõhk ja õhuniiskus.
Nende struktuuride ristmõõt on kuni 500 meetrit, et mitte liigselt suurendada nende tuuletakistust, mis võiks aeglustada kogu tööstuskompleksi sellel kõrgusel oleva gaasilise keskkonna tõttu, kuigi väga madala intensiivsusega. Näiteks 400 kilomeetri kõrgusel võib atmosfäärist rääkida ainult näiliselt, kuna selle tihedus on väga madal, ligi triljon korda madalam atmosfäärsest rõhust.
Inimeste kosmoses elamiseks on vaja sinna luua tingimused, mis on samaväärsed või isegi ületavad Maa kvaliteeti.
Gravitatsioon tekitatakse Orbiidile tsentrifugaaljõududega. Mugavaim on vähendatud gravitatsioonijõud, sarnane Kuul ja Marsil olevale, vabalangemise kiirusega umbes 2m/s2, see on viis korda madalam kui Maal. Täiskasvanu kaaluks siis umbes 15 kilogrammi ja võiks lennata ringi, nagu lind, kui talle võimaldataks tehislikud tiivad.
Kosmilises majas kaotavad nii päev kui ka aasta oma tähenduse, kuna see teeb Maale ringi peale umbes 1.5 tunniga – 16 korda päevas, läbides korduvalt päikesetõusu ja -loojangut. Seetõttu on orbitaalmajades vaja kasutada kunstlikku valgust ning päeval ja aastal võib olla optimaalne kestus, mis erineb 24 tunnist ja 365 päevast. Enamike tänapäeva linnaelanike jaoks on 24-tunnine periood kurnav ja pealesurutud, mida näitab äratuskellade regulaarne kasutamine.
Mugav valgustus majades on vajalik inimestele, loomadele ja taimedele. Valgus peaks olema:
- kvalitatiivne – vastavalt spektrile,
- pikaajaline, kuna enamik taimi kasvavad ja õitsevad ainult siis, kui valget aega on vähemalt 14 tundi,
- intensiivne, kuna kehv valgustus on taimedele surmav.
Ideaalne valik valgusnõudlike taimede jaoks on 100 000 luksi, nagu päikesevalguski. Igal juhul peab kosmomajade valgustuse allikas olema Päike, kas spetsiaalseid peegleid ja läätsi kasutades või muundades päikesevalgust elektrienergiaks.
Kosmilises majas tuleks planeedi biosfääri täielikult simuleerida. Vajalik on kasutada subtroopika floorat ja faunat kogu selle mitmekesisuses, eelkõige mikrofloorat ja -faunat, mis on mulla biogeotsönoos koos tuhandete mikroorganismidega.
Tervislik (elav) viljakas pinnas ÖkoKosmoMajas – inimeste elukoha mugavate ja turvaliste tingimuste alus.
Inimese immuunsüsteem algab pinnasest, meie soolestiku mikrofloorat ja -faunat peetakse peamiselt mullast pärinevaks. Ka seal elab triljoneid mikroorganisme tuhandetest liikidest. Nad töötavad päeval ja öösel – toidavad, joodavad ja isegi ravivad meid. Mitte ilmaasjata ei nimetata soolestikku meie teiseks ajuks.
Kosmomaja biosfäär peab seal elavatele inimestele ja loomadele tootma pidevalt hapnikku, tervislikku toitu ja töötlema kõigi elusorganismide jäätmed ümber huumuseks.
Olemasolevad orbitaaljaamad ei oma täielikku kaitset meteoriitide ega radiatsiooniohu vastu. Näiteks kiirusega 20 m/s kukkuv veetilk suudab läbistada tankisoomuse ja kosmoseradiatsioon tapab inimese mõne päevaga, kuna selle kiirgustase on palju kõrgem, kui näiteks Tšernoboli tuumajaamas.
Kõige efektiivsem kaitse nende kahe kosmoses valitseva ohu vastu ei ole mitte raskekujuliste õhukese seinaga ekraanide kasutamine, vaid paksud, mitmekihilised tõkked, mille võivad moodustada mitmemeetrised mullakihid kosmomaja sees ja vesi – põhjavesi ja veehoidlad.
Kosmilise elamu klastri ehituslik osa on õõnes sfäär või silinder või nende kombinatsioon, mis pöörleb ümber oma telje. Umbes miljon tonni kaaluvate massiivsete kosmoseelamute pöörlemapanemiseks võib neid paarida ning asetada samale teljele, kas teineteise kõrvale või sisse, nagu Matrjoška nukk. Siis tuleb saavutada perifeerne kiirus ja gravitatsioon. Osad pöörlevad teineteise suhtes vastupidises suunas kasutades elektrimootorist pärinevat jõudu.
Maja kõige materjalitihedamaks osaks on meteoriidi- ja kiirgusvastane kaitse, samuti mullakiht – nende kogupaksus võib ulatuda kümne meetrini.
Majja luuakse värske ja mereveehoidlatega ökosüsteemid, puhub õrn tuuleke, olemas on pilved ja vahel sajab ka sooja vihma. Pöördtelje lähedal asuv pinnase kaldus osa kaetakse mägise maastiku, ojade, koskede ja vastavate ökosüsteemidega.
Kosmomaja õhk sisaldab lillelõhnu ja kasulikke fütontsiide, mille soodsat mõju inimorganismile ei saa võrrelda ühegi ravimiga. Puudub müra, küll aga võib kuulda lindude laulu ja puude kohinat.
Eeldatav materjalide mass 5000 inimest mahutava kosmomaja ehitamiseks Orbiidile on umbes 500 000 tonni, sisaldades:
- konstruktsiooniline kest – 2000 tonni;
- kiirguse- ja meteroriidivastane kaitse – 100 000 tonni;
- viljakas elav pinnas (mustmuld) – 200 000 tonni;
- vesi (värske ja soolane) – 100 000 tonni;
- õhk – 10 000 tonni;
- ehitusmaterjalid ja – struktuurid, sh kosmomaja siseruumidele – 50 000 tonni;
- muu – 38 000 tonni.
Ühe ÖkoKosmoMaja jaoks vajalike materjalide Orbiidile toimetamise kulu PÜT-ga on umbes 500 miljonit USD. Kulu materjalidele, sh veele ja pinnasele on samuti umbes 500 miljonit USD, ehitus- ja paigaldustööd maksavad umbes 1 miljard USD.
Orbiidil asuva maavälise koloonia, kus saavad elada ja töötada mitu tuhat inimest, kogukulu on umbes 2 miljardit USD. See on 75 korda madalam, kui Rahvusvahelise Kosmosejaama, mille hind on juba ületanud 150 miljardi dollari piiri, kuigi korraga ei saa seal viibida üle 10 eritreeninguga kosmonaudi.
Kui tahta ehitada ühte sellist lihtsat kosmomaja täna kasutades süstikuid, võtaks see aega 500 aastat ja nõuaks 5 triljonit USD, et toimetada materjalid Maalt orbiidile. Ühe lennuga suudab PÜT toimetada orbiidile materjalid ja varustuse, mida läheb vaja 10 sellise ÖkoKosmoMaja ehitamiseks.
Peaaegu kõik insenerilahendused, mida SpaceWay projektis kasutatakse, on laialt tuntud, praktikas katsetatud ja juba tööstuses rakendatud. Projekti eelarve oleks umbes 2.5 triljonit USD. See ei ole väga palju, arvestades et USA sõjaväe aastane eelarve on täna peaaegu 700 miljardit USD.
Stardisilla ehitamise tehnoloogiliseks aluseks saavad SkyWay süsteemid, mis võimaldavad projektist kasumit teenida juba esimestes rakendamise staadiumites transportides reisijaid ja kaupa planeedi pinnal.
Esimesed sammud
Inimkonnal on olemas kõik võimalused tsivilisatsiooni ajaloo kõige ambitsioonikama projekti rakendamiseks. Näiteks PÜT ja selle ekvaatori kohal jooksva viadukti ehitamiseks kulub umbes 100 miljonit tonni metalli (selline kogus sulatatakse planeedil vähem kui kolme nädalaga) ja umbes 10 miljonit kuupmeetrit tugevdatud betooni (sama palju kulus näiteks Sajaani-Šušenskoje hüdroelektrijaama ehituseks).
PÜT elektritarve globaalsest võrgust on umbes 100 miljonit KW (2.5 KW ühe meetri pikkuse kohta) või 10 KW ühe tonni lasti kohta, mis on vähem kui 2% maailmas olevate elektrijaamade võimekusest ning võrdne ühekordse kanderaketiga, mis ei suuda kosmosesse viia mitte 10 miljonit tonni lasti, vaid vähem kui 100 tonni. Näiteks bitcoini kaevandamiseks kulub täna rohkem elektrit, kui vajab tulevikus PÜT käitamine.
Lineaarlinnad koos miljonite töökohtadega, mis paiknevad planeedil mööda PÜT trassi maa peal, sh ookeanites ning SkyWay transpordi- ja taristukompleksid – linnasiseseks (kuni 150 km/h), ülikiireks (kuni 500 km/h) ja hüperkiireks (kuni 1250 km/h) transpordiks – võimaldavad alustada SpaceWay programmi juba enne maapealse tööstuse kosmosesse viimist.
Trossteed on juba valmis raha teenimiseks, inimestel on võimalik nende ümbrusesse ehitada maju ja luua ettevõtteid – uus keskkonnasõbralik transport muudab elamise neil aladel palju ligitõmbavaks.
Trosstranspordi- ja infrastruktuurikompleksid käivitavad arengu ka veel arendamata maadel. Tänu SkyWay trassidele varustatakse ka planeedi kaugeimad punktid moodsate infosüsteemidega, elektri, vee ja viljaka mullaga, hiljem ka kosmosetoodetega.
Elu hakkab tekkima nende ümber ja lõpuks kaovad planeedi pinnalt kõrbed. Elamine mägedes ja merepinnal muutub olulisemalt prestiižsemaks kui näiteks New York’is või Pariisis. Inimkond ja Loodus saavad lõpuks harmooniliselt eksisteerida.
Samal ajal viiakse läbi uurimis- ja arendamistöid PÜT projekti kallal, mis nõuavad kogu projekti mahust umbes 5%.
Võib loota, et selline ülemaailmne geokosmiline programm ühendab enda ümber kõik maailma riigid ja meelitab nad rahastama seda unikaalset ambitsioonikat projekti, mille eesmärgiks on päästa inimkond. Tehnoloogiliste omaduste tõttu mõjutab see projekt otseselt tosinaid riike (peamiselt ekvaatoril asuvaid), poliitiliselt ja majanduslikult aga tervet maailma.
PÜT ja “tööstuslik kaelakee” Maa ümber saavad asendamatuks platvormiks süvakosmose täiustatud uurimiseks korduvkasutatavate kosmosesõidukite abil, samuti saab nendest planeedi kaitsekiht kaitsmaks meid erinevate kosmiliste, sh meteoriitide ohtude eest.
Projekti rakendamise periood on umbes 20 aastat, võttes arvesse sotsiaal-poliitilisi, uurimis-, arendus-, disaini-, ülevaatus- ning ehitus- ja paigaldustöid.
Kokkuvõte
Maailma, mis moodustab meie tehnokraatliku tsivilisatsiooni, loovad insenerid. Kuid seda maailma juhivad teised – need kelle jaoks on esmatähtis isiklik rikastumine; inimesed, kes arvavad naiivselt, et olukorras kus planeet on katastroofi äärel, suudab raha neid päästa. Nad on kindlad, et koos oma peredega suudavad nad leida pelgupaika erasaartel või maaalustes punkrites, allveelaevades või raketitõrjesüsteemiga varustatud Boeingutes. Kuid nad eksivad. Planeet on üks suur ruum ilma seinteta.
Ennemuistsel ajal tegid esimesed inimesed koos liidritega oma koobastes tuld ja surid 20 aasta vanuselt kopsuvähki. Nende ellujäämise tagas lõpuks mõte viia oma primitiivne tehnoloogia – tuli, kodust välja. Nüüd on kord meie käes, maapealse tsivilisatsiooni püsimajäämiseks peame me viima tehnosfääri välja meie ühisest kodust – biosfäärist. Kõik insenerilahendused selle jaoks, et kindlustada inimkonna arenemine uude tsivilisatsioonilisse etappi, on juba loodud.
Pole kahtlustki, et Planeediülese Transpordivahendi projekti rakendamisel on vaja tegeleda paljude probleemide ja raskustega, nii tehnoloogilises kui ka sotsiaalses mõttes. Kuid need on võrreldamatud probleemidega, mida on vaja lahendada Maa tsivilisatsioonil, kui see soovib tulevikus ellu jääda ja jätkusuutlikult areneda.
Ideed, mis muutsid maailma minevikus, näisid kaasaegsetele alati ebareaalsed ja fantastilised, kuid tänu inseneride pingutustele said need tõeks. Kuidas on tänapäeval võimalik jätkata miljonite kilomeetrite teede ehitamist ja raketi pidamist ainsaks pääsuks kosmosesse? Me oleme valmis mõtteks, et me peame migreeruma Marsile, üheotsapileti hinnaga 1 miljard dollarit ja seal surema? Ma ei taha seda uskuda. Kui see pole nii ja me tahame elada, siis me peame leidma endis jõudu muutuda. Muuta end ja meie maailma!
Me ei pärinud Maad oma eelkäijatelt, vaid me laenasime selle oma järeltulijatelt. Me oleme kohustatud selle võlaga midagi ette võtma, vastasel juhul pole meist kellelgi tulevikku – Maa tehnokraatlik tsivilisatsioon hävib planeedilt väga varsti, kui Universumi läbikukkunud eksperiment.
Allikas: https://rsw-systems.com/news/spaceway-conference
Tõlkija: Jan-Sander Simmerman