Anatoli Junitski sündis 16. aprillil 1949. aastal Valgevenes Gomeli oblastis Komarinski rajoonis Krjuki külas.

Anatoli Junitski koos õe Tamara ja sugulastega

Vaatamata kitsastele eluoludele tegeles Junitski juba noores eas enese harimisega: poisi kireks oli raamatute lugemine, eriti teadusalaste kirjutiste. Noorem õde Tamara oli üllatunud, et ükski küsimus looduse kohta ei jäänud vastuseta. Enim köitis Anatoli meeli kosmosealane kirjandus. Varajases eas avaldus Junitskis ka huvi leiutamise vastu. Poisike valmistas käepärastest vahenditest isegi püssirohtu. Lisaks lugemisele ja leiutamisele nautis Anatoli koos isaga kalal käimist. Kuid ka see ei toimunud traditsioonisel moel. Tolik leiutas spetsiaalse kujuga konksu, tänu millele jäi sööt alles.

Põhikoolis liitus Junitski Noorte Kosmonautide klubiga, kus omandas esmased teadmised raketitehnikast. Noormees ei raisanud aega ja asus ka ise usinasti rakette valmistama. Esimesed mudelid konstrueeris leiutaja kasutades pappi ja liimi, kütusena olid kasutusel erinevad ravimid. Õde oli hämmastunud, kui väga sarnanesid venna loodud mudelid reaalsete kosmosesüstikutega: need olid mitmeosalised, lendasid mööda määratletud trajektoori ja laskusid täpselt määratud kohas.

10. klassis konstrueeris noormees kolmeosalise raketi mudeli koos platvormiga. Junitski oli oma loomingu töövõimes lausa nii kindel, et lennutas süstiku koos “kosmonaudiga” taevasse. Kõigile asjaosalistele lõppes katse õnnelikult, pärast kolmanda sektsiooni eraldumist avanes selle külge kinnitatud langevari ning detail maandus koos kosmanaudi rollis olnud hiirega edukalt.

Raketodroomi eest teenis noor geenius 1. koha ülelinnalisel laste tehnika ja loomingu näitusel.

Üks eredamaid lapsepõlvemälestusi jääb dr Junitski keskkooliikka. Tulevane insener elas siis koos ema ja õega ühes Kasahstani väikelinnas Nikolskis (tänapäeval Satbayev). Linnast mõnesaja kilomeetri kaugusel asub juba Nõukogude ajal aktiivselt kasutuses olnud Baikonuri kosmodroom, mis on maailma esimene ja suurim kosmoselendude keskus. Ühel suveõhtul kohalikus vabaõhukinos istudes oli Anatoli tunnistajaks imelisele sündmusele: ekraani kõrval tõusis taevasse “põlev küünal”, mis lendas aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni kadus pimedusse. See suvi oli väga põuane, vihma polnud sadanud juba mitu kuud. Äkitselt, mõnda aega pärast raketi üleslendu, hakkas piirkonnas sadama tugevat paduvihma, mille üle inimesed rõõmustasid. Anatolile see aga heameelt ei valmistanud, ta seostas vihma raketiga ja mõistis, et vihma kutsus esile osoonikihi rebenemine. Tegu oli kunstliku vihmaga, mis oli vastuolus looduse seadustega.

Baikonuri kosmodroom

Pärast keskkooli lõpetamist osales Junitski geofüüsika ekspeditsioonis. Mees töötas aasta Baikonuri lähedal suletud territooriumil töölise ja lukksepp-santehnikuna. Seal nägi ta tohutut hulka prügi, mis rakettide lennutamisest alles jääb: rakettide tükke, plokke ja isegi terveid korpuseid. Need olid esimeste sektsioonide jäänukid, mis pärast õhkutõusmist maale tagasi langesid. Junitski sai ka teada, et raketikütus on üks kõige hullemaid mürke. Mees mõistis, et kosmoseekspeditsioonide jaoks on vaja leida teistsugune meetod, ilma raketita. See mõte ei andnud talle rahu mitu aastat ja sundis otsima võimalusi inimese lennuks kosmosesse kahjustades vähem loodust ning vajades vähem ressursse.

Noor leiutaja astus Tjumeni tööstusinstituuti, kus asus õppima autoteede erialal. 1973. aastal omandas Anatoli Junitski kõrghariduse maanteede inseneriteaduses. Noor spetsialist töötas teedeehitusorganisatsioonides, konstruktoribüroos, projekteerimisinstituudis ja Valgevene teaduslikus uurimisinstituudis juhtiva inseneri ja konstruktorina.

Anatoli koos koolikaaslastega Tjumeni tööstusinstituudis

1982. aastal ilmunud artikkel mitteraketilisest transpordivahendist

Teise kõrghariduse patendiõiguse ja leiutamise erialal omandas Junitski 1985. aastal ning 1986. aastal võeti teadlane Nõukogude Liidu Kosmonautika Föderatsiooni liikmeks. Junitski töötas välja mitteraketilise transpordivahendi projekti, mille aluseks oli trossrööbastehnoloogia. Projekti olemus seisnes Maalt kosmosesse väljumises.

1988. aastal viis Junitski koostöös üleliidulise ühinguga Teadus ja NSVL Kosmonautika Föderatsiooniga läbi Nõukogude Liidu esimese teaduslik-tehnilise konverentsi. Konverentsil osales ligi 500 inimest ning sündmusel arutati mitteraketilise kosmose vallutamise probleeme. Pärast konverentsi filmiti NSVL-i riikliku kinoliidu toetusel dokumentaalfilm “Ratastel taevasse”, mis valmis kahes keeles: vene keeles liidusiseseks ja inglise keeles välismaailmale demonstreerimiseks.

Samal aastal loobus Anatoli riigiteenistusest, et pühenduda oma leiutiste realiseerimisele. Selleks asutas teadlane Gomelis Noorte Teaduslik-Tehnilise Loomingu Keskuse, mille nimeks sai Tähemaailm. Junitski on ainus Nõukogude leiutaja, kes teenis Liidult lausa viiel korral maksimaalse võimaliku autasu – 20 000 rublat.

Sellest ajast alates on Junitski tegelenud peamiselt kahe trossrööbastehnoloogial baseeruva projektiga:

SkyWay on projekt, mida teavad paljud ning mis on tänasel päeval oma arenduse lõppjärgus ning valmis ehitamiseks ja kasutamiseks. Süsteem ühendab maailma käepäraseks ja mugavaks, pakkudes soodsat ning keskkonnasõbralikku transporti nii inimestele kui ka kaubale. Teadlase teine, vähemtuntud projekt kannab nime SpaceWay ning saab hoo sisse pärast SkyWay süsteemide käivitumist. SpaceWay on samal põhimõttel baseeruv transpordisüsteem, aga selle ideeks on säästlikul moel ühendada Maa ja kosmos.

Visa ja viljaka töö tulemusena viis Junitski läbi kümneid tõsiseltvõetavaid teaduslikke uurimusi, lõi hulgaliselt teaduslik-tehnilisi lahendusi, millest kahte finantseeris ÜRO. Mehe nimel on enam kui 150 leiutist ja 60 patenti, ta on enam kui 20 monograafia ja üle 200 teadustöö autor. Teadlase unikaalseid töid on tutvustatud arvukatel teaduslikel näitustel üle terve maailma, kust on teenitud kümneid aukirju. Riiulil seisab ka Kuldne Vanker – transpordimaailma Oscar. Teadusmaailm on mehe tööd hinnanud, kinnitades et maailmas ei ole sellele analooge.

Kuldne Vanker

Vaatamata Junitski pakutavate lahenduste ilmsetele eelistele, ei ole süsteemi arendus kulgenud päris sellises tempos, nagu leiutaja ise planeeris.

2001. aastal ehitas Unitrani fond Junitski juhtimisel Venemaale Moskva oblastisse Ozjorõ linna maailma esimese töötava katsepolügooni. Rajatis kujutas endast täismastaapset fragmenti trossrööbasraudtee süsteemist. Konstruktsiooni pikkus oli 150 meetrit, tugede kõrgus kuni 15 meetrit ja maksimaalne vahemik 48 meetrit. Katsesõidukiks valiti legendaarne veoauto ZIL-131, mis tuli oma ülesandega ideaalselt toime.

Mõnda aega pärast edukate katsetuste algust, otsustas kohalik võim Junitski tegevuse lõpetada ja katsetused sulgeda. Huvitaval kombel läks kaduma ka 3,5 tonni kaaluv testveerem. ZIL leiti uuesti alles mõned aastad tagasi Ozjorõ linnast mitte väga kaugelt kuurist ning nüüd valvab see ÖkoTehnoParki.

Anatoli Junitski SkyWay esimese prototüübiga

2014. aastal otsustas Junitski SkyWay arenduskeskuse rajada Leetu. Läbirääkimiste tulemusena renditi SkyWay’le Šiauliai linnas 40 hektarit maad 99 aastaks, mille eest tasuti ka 400 tuhat eurot ettemaksu, lisaks renditi ka 700 m2 pinda Vilniuse Ülikoolis. Ettevõttel oli plaan rajada Leetu 500 uut töökohta ning investeerida riiki 2019. aastaks ligi 260 miljonit eurot.

Segastel asjaoludel algas mõne aja pärast Leedu meedias mastaapne laimukampaania, mis suunatud SkyWay ja Anatoli Junitski vastu. Meest süüdistati petuskeemi loomises ning mõni väljaanne tembeldas teeneka teadlase isegi Vene spiooniks. Tagatipuks alustas ka Leedu prokuratuur kriminaalmenetlust ning vanal mehel jäi üle ainult põgeneda. 2017. juunis kriminaalasi lõpetati.

Videolugu Leedu saagast koos Anatoli Junitski intervjuuga

Jõudnud tagasi kodumaale, Valgevenesse, eraldati Junitskile maad Minski lähistel Marina Gorkas asuval vanal tankipolügoonil. Kolme aastaga on maa-ala transformeerunud uue põlvkonna transpordi hälliks, kus iga soovija võib isiklikult proovida sõita UniBike’i või UniBus’iga. Ettevõttes töötab üle 400 inimese ja kogu firma kasvab igapäevaselt.

Viimaste aastate areng näitab, et maailm on lõpuks Junitski ja tema pakutava tehnoloogia jaoks küps ning peagi alustatakse ka esimeste aadressprojektidega. Juba lähimatel aastatel käivituvad esimesed kommertstrassid ja teenekas teadlane Anatoli Junitski võib uhkusega öelda, et tema 40 aastat kasvanud lapsuke on lõpuks oma elu peal.

SKY WAY arendus- ja sertifitseerimiskeskus ÖkoTehnoPark aastal 2017

Usaldusväärsed infokanalid SkyWay ja Dr Anatoli Junitski kohta:

CONTACT