ÜRO raporti «Maailma linnastumise väljavaated» kohaselt elab 55% maailma rahvastikust linnades ja 2050. aastaks suureneb see arv 68% -ni. Demograafiliste suundumuste kasvu analüüs näitab, et aastaks 2050 suureneb linnaelanike arv veel 2,5 miljardi võrra.
Ajalooliselt on linnastumise protsess tuginenud majanduslikele ja sotsiaalsetele teguritele. Inimesed soovivad hüljata külaelu parema hariduse ja sotsiaalteenuste ning kasumlikuma töökoha tõttu.
Samal ajal kaasnevad linnastumise kui nähtusega mitmed probleemid, näiteks suurenenud kuritegevus, keskkonnasaaste ja liiklusummikud. Sellega seoses pöörduvad linnavõimud üha enam «tarkade linnade » süsteemide poole või otsivad kõnealuses olukorras muid lahendusi. Enne oma lahenduse pakkumist vaatame üle linnastumise plussid ja miinused.
Linnastumise plussid
Linnastumise keskmes on raha ja ressursside säästmine mastaabi ja tööviljakuse suurenemise arvelt. Elanike koondumine linnadesse vähendab inseneri-, taristu- ja kommunikatsioonikulusid, aga ka suure hulga spetsialistide kaasamisega seotud tegevuste korraldamisega seotud kulutusi.
Rahvusvahelise konsultatsiooniettevõtte McKinsey ekspertide hinnangul on linnastumine sellel sajandil üks suurimaid globaalse majanduskasvu tõukejõude. Sarnast seisukohta väljendati ÜRO aruandes, kus rõhutati eriti linnade arvu suurendamise olulisust vaesuse vähendamisel.
Linnastumise miinused
Lõhe majanduslikult arenenud ja hääbuvate linnade vahel aina suureneb. Suurlinnade kiire rahvaarvu kasv põhjustab sotsiaalseid pingeid. Sisserändajate arv muutub pidevalt ja seda ei ole enam võimalik usaldusväärselt ennustada. Kõigile neile ei ole veel võimalik majutust ja töökohti pakkuda.
Ülerahvastatuse ja linnadele piisava taristu pakkumisega seotud probleemidega tegeletakse liiga aeglaselt. Sellega seoses kasvab elanikkonna sanitaar- ja epidemioloogiliseks heaoluks tingimuste loomise ja tervise säilitamist mõjutavate negatiivsete tegurite arv.
Viimase 10 aasta jooksul on ehitustihedus suurlinnades märkimisväärselt suurenenud, puhkealad aga seejuures vähenenud ning õhusaasteallikatega seotud objektide sanitaarkaitsevööndid oluliselt vähenenud. Kõik see koos eksponentsiaalselt kasvava autode arvuga on viinud uue kunstliku elupaiga loomiseni, kus elanike ohutu ja turvalise elamise ettenähtud standardid ei toimi. Lisaks on suurenenud linnaränne ja kehv ökoloogia suurendanud epideemiate riski, millest tuleneb psühhosomaatiliste haiguste võidukäik.
Lisaks eluasemeprobleemidele kaasneb linnastumisega õhusaaste tolmu, lämmastikoksiidide, formaldehüüdi ja benseeniga seonduvad hädad. Samal ajal mõjutab linnaelanikke suurenenud müra, vibratsioon, infrapuna- ja kõrgsageduslikud elektromagnetväljad erinevatest allikatest, sealhulgas mobiilside, traadita võrgud ja elektritransport: metroo, tramm, elektriraudtee ja -sõidukid. Olemasolevad tervisekaitsemeetmed ei anna enam linnaelanikele vajalikku turvalisuse taset ning negatiivse mõju tagajärjed on pöördumatud. Näiteks seostatakse müraga kokkupuudet sagedaste kardiovaskulaarsete haiguste ja neuroosidega, mis saavutavad linnaelanike tervise kahjustamise tõttu autotranspordi heitgaaside negatiivse mõju taseme ning isegi topeltklaasid ei päästa elumajasid linnatänavate mürast. Linnade elanikkonna arvu suurenemine on muuhulgas toonud kaasa ka olmejäätmete mahu suurenemise ning eskaleerinud selle tagajärjel ka keskkonnareostust.
Levinud on mõtteviis, et linnastumine peaks aitama pakkuda inimestele töökohti, kvaliteetseid kaupu ja teenuseid, kuid praktikas on näha, et migrantidele puuduvad hüvede osas pärast kolimist igasugused garantiid. Ja kasvav nõudlus eluaseme järele tõstab kinnisvarahindu. Paljude jaoks muutub see rahakotile raskeks. Just seetõttu moodustuvad suurlinnades agulid.
Tekib küsimus, mida ette võtta, kuna ilmselgelt ei ole võimalik linnade rahvastiku kasvu peatada.
Väljapääs tekkinud olukorrast
Teoreetiliselt saab arvutada linnaelanike ligilähedase normi, mis suudaks tagada taristu nõuetekohase mahu ja kvaliteedi ning kus linnakeskkonna mõjust tulenev oht inimeste tervisele oleks siiski vastuvõetav.
Samas võib alustada SkyCity ridalinnade projekteerimise ja ehitamisega. Tegemist on looduskeskkonda harmooniliselt integreeritud kobaratüüpi asulatega, kus maapind on jäetud jalakäijatele ja rohelusele ning transpordi-, energia- ja teabeside asuvad maapinna kohal.
Ridalinnade ehitamine ei nõua metsaraieid, kiirteede ja raudteede ehitamist ega muud kohapealset hävitustööd. SkyWay horisontaalsed liftid ühendavad kõrghooneid, asulaid, aga ka elamu-, äri-, meelelahutus-, tööstus- ja multifunktsionaalseid klastreid. SkyWay transpordimagistraalid ulatuvad mistahes maailma nurka. SkyCity ridalinnu saab ehitada nii mägedesse, kõrbe- kui ka veega üleujutatud piirkondadesse, veel ka keerukale maastikule ja mere äärde.
Iga taristuklastri ehitamise alustalaks on jalakäijate ala, kus on horisontaalsete liftidega ühendatud multifunktsionaalsete kõrghoonete hulka kuuluvad madala kõrgusega ehitised koos universaalselt haljastatud linnapiirkondadega ja taastuvate energiaallikate kasutamine. Seejuures saavutatakse märkimisväärne kokkuhoid tänu:
- asfaltteedega võrreldes väiksemad ehituskulud;
- asfaltteede hoolduskuludega võrreldes väiksemad väljaminekud, eriti talvel;
- linna atmosfääri ja pinnasesse tekkivate kahjulike heitkoguste kümnekordne vähendamine;
- õnnetusjuhtumite linnateedel ja suremuse, sealhulgas laste oma, vähendamine kolmekordselt;
- sõidukite energiatarbimise vähenemine;
- omavalitsuste transpordikulude vähendamine;
- haljasalade vähendatud kastmiskulud tulenevalt elava viljaka mulla taastamise tehnoloogiast.
- linnaalade haljastusega seotud kulude kokkuhoid.
SkyCity ridalinna rajamine põhjustab veel ohtralt positiivseid järelkajasid. Eeldatav eluiga ja elukvaliteet paranevad oluliselt tulenevalt linnade keskkonnasõbralikust ja mugavast keskkonnast. Linnaosadesse ilmub rohkem rohelust. Taastatud alade niisutamise kulud vähenevad (kuni 10 korda). Isegi suurlinnades on ligipääs mahetoiduainetele. Linnadesse luuakse mugav mikrokliima. Kõrghoonete katusealustele ja korrustele paigaldatakse haljastusalad. Samuti võimaldab see kaitsta eluruume ülekuumenemise eest (katusel olevad taimed aurustavad niiskust ja jahutavad mulda) ning loovad eluruumides mugava mikrokliima. Eluruumide jahutamise kulusid on võimalik vähendada (võttes arvesse asjaolu, et katusel olev pinnasekiht ja taimestik on looduslikud soojusisolaatorid).
Päikesepaneelide laialdase paigaldamise tõttu kõrghoonete fassaadidesse (kuni pool fassaadipinnast) luuakse SkyCity ridalinnades laialdased võimalused taastuvenergia kasutamiseks.
SkyCity linnataristu transpordi uuenduslik paigaldusviis parendab ka logistikat, vähendades rajatiste pindala võrreldes olemasolevate linna- ja esimese taseme maismaatranspordi mudelitega.
Plokiahela tehnoloogia võib suures osas mõjutada SkyCity ridalinnade arengut, kuna uuenduslike arhitektuuriliste lahenduste kasutuselevõtt erinevates aspektides vähendab halduskulusid, vähendab vigade tõenäosust ja dokumentidega seotud petuskeeme. SkyCity on ühtne süsteem, mis edastab pidevalt suuri andmemassiive ja mida tuleb kaitsta. Siitkohalt arenebki plokiahela tehnoloogia SkyCity raamatupidamise ja arvelduse platvormiks, mis suudab tagada vajaliku teabeturbe taseme.
Selle tulemusena suurendab SkyCity tehnoloogiat kasutav uuenduslik ja kuvandiline ridalinnade projekt piirkonna atraktiivsust ettevõtluse osas, stimuleerides seejuures tugevalt majanduskasvu.
Sarnaseid lähenemisviise linnastumisprotsessi väljakutsetega tegelemiseks on ÜRO juba hinnanud. Samuti anti Anatoli Junitskile 1998. ja 2002. aastal kaks stipendiumit ridalinnade kontseptsiooni väljatöötamiseks. Arvestades rahvusvahelise üldsuse poolt vastu võetud säästva arengu eesmärke, mida ametlikult tuntakse kui «Meie maailma muutmine: jätkusuutliku arengu tegevuskava aastani 2030», peaksid riigipead pöörama tähelepanu SkyWay ridalinnale kui ühele «,targa linna», kontseptsioonile. Eriti veel pidades silmas asjaolu, et alles hiljuti, 2019. aasta kevadel sai SkyWay-st ÜRO partner tarkade linnade programmi raames.
