fbpx

Valgevene väljaandes «Zvjazda» ilmus teine osa intervjuust Anatoli Unitsky‘ga kosmose raketivabast industrialiseerimisest Planeediülese Transpordivahendi (PÜT) abil. Esimene osa avaldati 2019. aasta juulis. Uues intervjuus jätkas Anatoli Unitsky juttu PÜT rakendamise väljavaadetest ja vastas lugejate küsimustele.

Teie ees on täismahus intervjuu.

 

PARIM KOHT KOSMOSEJÄÄTMETE JAOKS – PÄIKE

 

Ajalehe «Zvjazda» lugejate küsimustele vastab insener, leiutaja, Venemaa Loodusteaduste Akadeemia ning Vene Teaduste ja Kunstiakadeemia täieõiguslik liige, transpordifilosoofia doktor, meie kaasmaalane – Anatoli Unitsky.

 

– Lugupeetud Anatoli, meie lugejatelt on laekunud palju täpsustavaid küsimusi teie rahvusvahelise, ütleksin, et suisa planeetidevahelise programmi SpaceWay (Kosmosetee) kohta. Lahakem neist mõnda.

Edukal juurutamisel võimaldab Planeediülene Transpordivahend (PÜT) viia aastakümnete jooksul järk-järgult tööstuslik tootmine, ennekõike rasketööstus, Maalt eemale. Ja see oleks meie tsivilisatsiooni jaoks tohutu edusamm. Mida aga plaanite teha kosmosetootmise jäätmetega?

– Suurt osa saab taaskasutada. Kasutuskõlbmatu saab suunata kuhugi mujale. Uskuge või mitte, ent kindlaim koht, kuhu need matta, on meie valgusallikas – Päike. Orbiidilt ei ole jäätmeid keeruline sinna suunata. Maalt on see keerukas.

Miks just Päike? Sellele langeb igal aastal miljardeid tonne meteoriitset ainet ja kõik põleb ära. Ja kui sinna satub mõni miljon tonni meie jäätmetest, töötleb Päike need märkamatult ümber. Seetõttu ei ole tegelikkuses jäätmetega probleemi, kõike saab mõistlikult korraldada.  

– Paljud on huvitatud varasemates väljaannetes avalikustatud mineraalide kaevandamise ideest asteroididel, mida on ka lähikosmoses ohtralt. Küsitakse, et kuidas võiks see praktikas välja näha?

– Sellistes küsimustes pole midagi imelikku. Esitasin selle kord endalegi. […] See oleneb ressursside eripärast ja nende kaevandamise tehnoloogiast. Protsessi saab täielikult automatiseerida, jätta inimosalus kõrvale. Asteroidiga saab ka nö sõita. Teha sisse õõnsus ning paigaldada sinna seadmed, kaitsekorpus, veel midagi. Kuna kosmoses reisimine on ohtlik. Pean silmas ohtu põrkuda asteroididega, tähtede, eriti Päikese tugevat kiirgust. Astronaudid ei ole kosmoselennul kaitstud millegi eest. Neil on vedanud, et siiani on kogu «kosmoseprügi» neist mööda lennanud. Ja nüüd on nad juba õppinud suurtest objektidest kõrvale hoidma. Ja pealegi on astronaudid kosmoses kiirgusvööndist allpool, kuna madalatel orbiitidel ei ole kiirgus eriti võimas. Kuid tõustes kõrgemale, suureneb kiirgus märkimisväärselt, see on kordades kõrgem kui Tšernobõlis.

Seetõttu tuleks turvaliseks reisimiseks peituda mitmemeetriste, lausa kilomeetriste asteroidimüüride varju. Sõita asteroidiga ning, kordan veel, teha selle sisemusse asustatud moodulid, laborid, tootmisruumid – kõik, mis vaja. Ja valida selline meteoriit, mis lendab vajalikus suunas. Või kui see ei nõua suurt pingutust ja vahendeid, selle lennusuunda kohandada. Seada sisse tooraine kaevandamine ja töötlemine. Ja siis kaevandada kõike, mis võtta on: pallaadiumi, molübdeeni, niklit või isegi kulda. Olemas on titaanist, isegi teemantist asteroide.

Kaevandamisvarustust saab muidugi ka Maalt saata, kuid see läheks liiga kalliks. Nii et ikkagi on parem kasutada PÜT-d – Planeediülest Transpordivahendit. Sellisel juhul ei ole rakette tingimata vaja. Perspektiivis on võimalik kasutada päikesetuult ja päikesepurjeid, elektromagnetilisi kahureid.

Ka selline kosmoselogistika variant on võimalik. Meie kosmosegeoloogid «asustavad» kõigi oma tornidega Maa lähistel liikuva asteroidi ja sõidavad sellega mööda selle orbiiti. Aega, mis kulub orbiidil lendamiseks, see võib olla kas kolm või viis aastat, saab kasutada taristu ettevalmistamiseks ja tootmise alustamiseks, valmistoodete kogumiseks.  Kosmosereisija läheneb uuesti Maale – laeb lasti maha ja lahkub pardalt. See on päris optimaalne variant, aga eks praktikas ole näha.

– Siin on huvitav küsimus. Lugejad küsivad, et kuidas kavatsete leida ühise keele, tulla toime maaväliste tsivilisatsioonidega? Nad viitavad ufoloogidele, kes väidavad, et hiljutiste vaatluste kohaselt on mõned asteroidid kosmoselaevad lähedalasuvatelt või kaugetelt planeetidelt.

– Kosmoselaevade kiirguse ja meteoriidiohutuse seisukohast, millest eespool rääkisin, ei oleks see iseenesest ebaloogiline, kuna asteroidide paksud seinad suudavad usaldusväärselt kaitsta nii meid kui ka maaväliste tsivilisatsioonide esindajaid. Küll aga ei jaga ma lugejate ärevust, kuna ei mõista, millega saaksid nad meid segada ja miks peaks nendega kuidagi eriliselt läbirääkimisi pidama.

Selles, et maavälised tsivilisatsioonid eksisteerivad, ei ole minul isiklikult kahtlustki. Kaasaegsete käsitluste kohaselt tekkis universum ligikaudu 14 miljardit aastat tagasi. Päikesesüsteem – umbes 5 miljardit aastat tagasi. Maa on umbes 4,5 miljardit aastat vana. Kas see tähendab siis, et nii pika aja möödudes on elu tekkinud ainult ühel, siin meie planeedil? Kas Maa on ainus paik, kus sündis elu? Ma ei usu, et see nii on. Olen veendunud, et olemas on tsivilisatsioone, mis on meist arengus miljardeid aastaid ees. Miljardeid aastaid! Teame, kui palju oleme viimase 100 aasta jooksul kasulikku korda saatnud, siin aga räägime miljardite aastate pikkusest edumaast.

Tsivilisatsioonide puhul pole kõik nii, nagu selleteemalistes ulmefilmides näeme. Neis käib pidev omavaheline võitlus ning meile sisendatakse, et neid tuleb karta. Minu arvates peaks enne meid kosmiliseks kujunenud tsivilisatsioon olema väga humaanne, kuna üksnes hea ja kurja mõistmisel, muutes suhtumist iseendasse, oma planeeti, tulevikku, avaneb tsivilisatsioonil võimalus väljuda kosmosesse, saada kosmiliseks. Võõraid maailmu siis enam ei vallutata. Ebahumaanne tsivilisatsioon hävitab iseenda juba enne kosmosesse sisseseadmist. Vaadake, mis meie koduplaneedil toimub – kui jätkame samas vaimus, ei pea me kaua vastu. See tähendab, et meist ei saa kosmilist tsivilisatsiooni ning me ei saa oma sõjakust ja ebahumaansust kosmoses levitada.

Mõistsin seda juba ammu, juba siis, kui pidasin organisatsiooni «Teadmised» palvel lastele loenguid.

Kahjuks ei ole me veel arenenud tsivilisatsioonidega kokkupuudeteks piisavalt küpsed. Nende jaoks oleme me, vabandust väga, ürgsed olendid. Neil ei ole meiega millestki rääkida. See oleks sama, kui hakkaksime sipelgatega vestlema, olgugi, et oleme neist arengus miljoneid, isegi miljardeid aastaid ees. Kuid meie arengutasemete vaheliseks pöördepunktiks võib saada PÜT ehitamine. Sest füüsikaseadustest ei saa üle ega ümber.

PÜT on ainus lahendus, mida füüsikuna näen, saamaks kosmiliseks tsivilisatsiooniks. Füüsikaseadused on kõikjal ühesugused ja kõigil mõistusega olendite kogukondadel on tulnud see etapp läbida. Seejuures on meieni lennanud tsivilisatsioon pidanud läbima PÜT etapi. Nemad alustasid samuti rakettidest, hiljem nende ebatõhusust mõistes hakati otsima teisi lahendusi.

– Ja siis ilmus neil välja oma Unitsky,…

kes mõtles: «Niisiis – suur ratas on ainus viis rakendada parun Münchhauseni printsiipi, nii võimaldavad süsteemi sisemised jõud maa embusest kosmosesse väljuda».

See on sajaprotsendiliselt keskkonnasõbralik lahendus, kuna puudub mõju keskkonnale. Seejuures saab absoluutselt kõike teostada elektrienergia abil, kasutades mitte soojusmootoreid (reaktiivmootorid on samuti soojusmootorid), vaid lineaarset elektrimootorit, mis keerutab hooratast. Selle süsteemi kasuteguri saab tõsta otseses mõttes 99%-ni, mis on suurim maksimaalne tõhusus ja planeedi jaoks oluline. Vastasel juhul hävitab ebatõhus transport, nagu praegu, oma heitmetega (sealhulgas energia-, soojus- ja jõujääkidega) biosfääri kiiremini kui kogu tööstus. Kordan veel, see on füüsika, mis kehtib kõikjal – nii Aafrikas kui ka Alpha Centauril.

Ja selle mõistmiseni pidid jõudma kõik kosmilisteks saanud tsivilisatsioonid. Seetõttu mõistavad teised tsivilisatsioonid, nähes, et oleme samuti selle etapi läbinud, et meiega võib tegemist teha.

Seega on ainus tee homsesse viia tööstus kosmosesse, päästa planeet ja hakata humaanseteks. Tuleb ühineda, mitte sõdida. Sest kui riigid sõdivad, siis millisest PÜT-st me räägime? Tarvis on läbirääkimiste laua taha istuda, ühendada jõud ja raha ning ühiselt tegutseda. Siis lõikame kõik maksimaalselt kasu sellest, et meist on lõpuks ometi saanud kosmiline tsivilisatsioon.

– Räägime veelkord asteroididest, nüüd kui kosmilistest kehadest, mis kujutavad võimaliku kokkupõrke korral Maale tõsist ohtu. Kas suurele PÜT rõngale on võimalik ehitada hästi varustatud kosmosekaitsebaas – asteroidide eest?

– Saab ja tuleb ehitada selline baas, mis peataks lähenemisel soovimatud «külalised». Seda Maalt teha on ebatõenäoline, kuna läheks liiga kalliks. Muuseas, ka PÜT-le on võimalik rajada kosmodroom või kosmodroomid, millel on oma reaalsed eelised.

Päikesesüsteemi ja universumi hõlvamiseks mõeldud kosmodroomid PÜT-l on mitte üksnes kordades, vaid sadades kordades tõhusamad. Ja mitte üksnes seetõttu, et kosmoselaevadel ei ole tarvis Maa gravitatsioonist välja murda, Maa biosfääri ei hävitata, kuna PÜT asub selle piiridest väljaspool. PÜT raketikäivitused ei hävita planeedi enda ökokloogiat. Isegi reaktiivmootoreid ei pea tingimata kasutama, sobib ka ling, milleks on elektromagnetiline kahur või mõni muu meetod.

Rääkides täpsemalt, siis ehitatakse kosmose hõlvamise tugiala mitte PÜT-le, vaid Kosmilisele Tööstuskeele (KTK), mis ümbritseb Maad mööda ekvaatorit ligikaudu 500 km kõrgusel. PÜT on transpordivahend, mis toimetab reisijad ja lasti KTK-le ja tagasi Maale mööda ekvaatorit rajatud ekvatoriaalset ridalinna.

– Aga siiski tuleb ju esimesel korral kasutada reaktiivmootorit?

– Kõik toimub juba niikuinii väljaspool ionosfääri, atmosfääri ja osonosfääri, seega ei kujuta käivitused hävitusohtu. Ja veel, käivitama ei pea põletamise teel, nagu seda praegu tehakse. Kasutada saab päikesepurje. Võimalusi avaneb küllaga. Ja seal, KTK-l, on hõlpsam ette valmistada ekspeditsiooni süvakosmosesse, kuhu inimkond lõpuks jõuda tahab. Muuhulgas ka Alpha Centaurile – ehitada kosmoselaevad, mille suletud Maa-laadses biosfääris saab elada näiteks tuhat inimest. Ja inimesed saavad ette võtta võimalik, et tuhandeaastane teekond ning elada, töötada, ennast arendada. Nende põlvkonnad vahetuvad ja üks neist jõuab kindlasti sihtkohta. KTK orbiidilt on see võimalik, Maa pealt mitte.

– Ja tänane viimane küsimus. Mis te arvate, Anatoli , kas viimaste kuude «viiruseoht» võib olla kuidagi seotud biosfääri üldise lagunemisega, mille eest olete juba päris kaua ja järjepidevalt hoiatanud?

– Ilmselgelt on need seotud, midagi sellist võiski oodata. Selle põhjuseks on asjaolu, et Maa kesta – biosfääri – lagunemine hõlmab ka selle immuunsussüsteemi lagunemist. Meie kohal ja ümber asuv biosfäär areneb elusorganismina, millel on oma immuunsussüsteem (ja see on peamiselt pinnas ja mulla mikroorganismid, mis hävitamisel muteeruvad). Kõik haigused on kõdunenud pinnasesse – katk jne.

Tulenevalt sellest, et biosfääri immuunsussüsteem on nõrgenenud, on nõrgenenud ka inimese immuunsussüsteem. Kui biosfäär ja pinnas lagunevad, jääb toidus puudu mikroelemente. Ja kõik see kokku panustab pandeemiate tekkesse. Selle tulemusel jõuame selleni, millega inimkond praegu võitleb. Tulevikus, kui jätame biosfääri selliseks, nagu see on, võib esineda pandeemiaid, mida ei suuda keegi peatada.

 

Niisiis, on vaja radikaalselt muuta suhtumist pinnasesse, et inimkeha saaks kätte kõik vajalikud mikroelemendid ja kasulikud mikroorganismid – kõige keerukamad mikrotehased ja mikrotaimed (enam kui 30 triljonit) elavad meie soolestikus ja töötlevad toitu selliseks, mida meie organism suudab omandada. Need ju toidavad ja ravivad meid. Ja tegeleda tuleks ka keemiliste väetiste ja muude kemikaalidega, mis suunatakse pinnasesse, sealhulgas kasvuhoonetes. Kuid see on eraldi vestluse teema.

Peaksime tegema kõik võimaliku, et viia tööstus võimalikult ruttu Maast eemale. See on meie missioon. Ja see on Maa inimeste ühine pääsetee.

 

Investeeri SkyWay arendamisse ja võida SkyWay edust!

 

AVA ENDA TASUTA VEEBIKONTO